kellegile

Tere!
Mõtlesin, et pole sinuga ammu enam suhelnud. Ei taha helistada ka, sest niikuinii on jälle vale aeg - kas ei saa sina või siis ei saa mina rääkida.
Jagan siis oma mõtteid.
Sõitsin täna hommikul tööle, mööda kodupargi kõrvalt. Kojamehed ilmselgelt ei jõua seda lehemassi kokku rehitseda. Nii et kui tavaliselt kulgen jalutades läbi lehekuhilate, siis nüüd oli sama tunne autoga - naastrehvid susisesid läbi vettindkollase lehemassi. tšutšutšutšu
Tahan seda tunnet sinuga jagada.
Selles rutuses ajas tuleb leida aeg ka sõpradele. Elule annavad värvi lisaks perele ka sõprussidemed. Nagu perepaelal, ei tohi ka sõprusniidil kakteda lasta. Üks asi on toetava õla olulisus su igapäevaelus, teinekord aga parem kuulata kõrvalseisjat. Nii lihtsalt on.
Me keegi ei loo oma küpsemal perioodil uusi sõprussidemeid niisama lihtsalt kui otsingute alguses. Tuleb leida ruum ka nendele, kes aitavad siis, kui enam abi oodata ei oska.
Hea on, et ma saan sulle mõelda ja tean, et me saame õige pea kokku - sisetunne ütleb.
Ma viin su mere äärde - mul on üks koht, kuhu minna siis kui vaja rääkida asjust, mis on pere- ja päevaasjadest sügavamad. Vestleme siis sellest meie viimases jutuajamises poetatud lausest, et "miks on nii ..." Ma olen sellele mõelnud, ja ümber mõelnud ja jälle mõelnud. Ja teen seda, mida ma kõige paremini oskan - kuulan.
Jätan sulle ise leida see päev ja aeg, mil kokku saame. Sa anna lihtsalt teada - ju tead, et ma tulen alati.
Püsi terve ja unista suurelt, MINA

kolmapäev, 28

Oh kui ilus sügisene ilm! Juba tõmbub külmemaks ja aegajalt on tuules hoomata läheneva lume lõhna. Mmm ... nii mõnus! Ma tõesti naudin sellist karedat ilma.

Mu paranemisprotsess veel käib. Igatahes tundun ma täna endale pritsess Fionana, vähemalt ma arvan , et sookoll Shreki kaasa tuuneb end nohus-köhas just sellisena: muudkui nuuskan ja krooksun köhida. Ja maailm õõtsub ümberringi. Nii kaunis, nii kaunis!

Olen joonud 2 kakaod - magusaisu on. Lähen keskusesse ja ostan midagi head. Õunu näiteks. :)
Üldse tulekski üks säästushoping ette võtta - täna jääb laululust ära, siis tiirutangi poodides.

Oeh, järjekordne nuuskamisminut.

-------------
Ja ongi õhtu. Avastan just uut Windows'i. Ähh-puhh. Ma olen visa, mul on see meelt mööda. Kui kohe kõiki asjalikke faile ei leia täna, on avastamisrõõmu homme ja jätkuvalt homme ka.

Aga - ma sain oma imetoredale punasele Volvo-tüdrukule uued kojamehed. Õigemini - ripsmed. Nüüd on maailm läbi autoklaasi taas klaar, mitte triiibuline. :). Mõtleks, kui ammu ma endale selle eesmärgi seadsin, et need uued ripsmed muretseda. Asi on tegelikult mehes. Õigemini selles ühes ja ainsas. Kui seda ühte, oma enda õiget pole, siis mul need tehnilist taipu ja rohkem kalkuleerimist vajavad otsused, tegevused venivad. Aga täna siis sain (saime - jagatud mees?) asjaga ühele poole.
Täna mõtlesin - mulle sobib mees kes oskab mind nagu tšellot mängida.

Mida homme mõtlen?

mul on tiivad

Jah, mul on täna tiivad. Kahjuks need ei kanna. Homme kindlasti kannavad.
Tervislik seisund on 10skaalal 7,5. Liigub üles.
Mõtted on kiired lendlema. Aegajalt on paanika, siis aga rahunen maha - mis tehtud, see tehtud ja kui ei mõtle probleemile, siis seda polegi.
Et juba terendab laupäev - see saab tore olema. Siis on võimalik uut õppida ja tegeleda loomega. Mulle meeldib juba ette see pärlitöö, mida mõnede ennklubilistega tegema hakkame! Vahva on kokku saada inimestega, kes mõjuvad arendavalt ja elumahlasena. Kelle mõtted on argisest kõrgemad. Super!

Diivani äärel ootab mind raamat kosmilisest energiast. Õhtu tuleb ilus - diivaninurk, teekruus meega ja piiritu nauding lugemisest.

Ja kui veel mõtlen tuleva nädala Saaremaa spaa külastamisele... Vou! Ma armastan sind, elu!

kus maal olen

Olen tänases päevas. Ilm on sompus nagu oktoobri lõpule ikka kohane. Aga mul on hea meel. Hea Meel. Tänane päev on vahva nädala alustamiseks. Hoolimata mu mõnusast soome (loe: nohu) aktsendist, on maailm ikka üks vägev paik, kus elada ja olla.

Nohust mõtlengi kirjutada. Et mulle meeldib nuusata nii, et kõrvad piuksuvad. Meenutab mu poja mudilaseaegset kummilooma, mis tegi piuks, kui vajutasid või kogemata peale astusid. Mul on nüüd üks selline vasakus kõrvas.
Ma arvan, et hiljemalt homseks olen ma omandanud selle nohuõppetunni ja siis on juba lahedam ja kergem olla.

Luule Viilma raamat ütleb, et nohu on solvumisest. Mille peale ma siis solvusin eelmisel reedel? Kõik algas ju tegelikult kurguvalust. Ühesõnaga, ma ei mäleta, mille pärast ma solvusin. Seega pole tarvis seda nohu enam edasi pidada. Aitab. Homme on kõik.

Kella keeramine. No ma ei saa aru,et talveaeg on. Kuidas mõned tunnetavad seda nii eluliselt? Ma olen siis mingi bioloogiliselt tundetu moodustis, et ma küll ei saa aru, et miskit oleks muutunud. Aga truult timmisin kodukellad (neid on mul 2) tunnikese tahapoole. Elan 2 korda ühte ja sama aega. Päris huvitav ju! Magasin 2 korda samas ajas ja und ei näinud.

Täna on planeeritud sõit Lasnamäele. Mu Tüdrukuga. Ma ei ole Lasnakal iseseisvalt autoga veel sõitnud. Aga ma teen selle täna ära. Turvaliselt, ohutult, filigraanselt.

Kus maal ma olen? Olen teel!

turtsun

Ja ongi käes! Mu paljukiidetud tervis läks uitama. Ma tegelikult tean küll, mismoodi. Tööl tuli 1 viirusega tööle, õigepea jäi teine haigeks, siis kolmas. Ja mul oli vahepeal vaja õues käia ilma sallita - kõik kokku - turtsun, häälemurre, nohune nina, palavikupoiss...
Nüüd ma siis istun kenal laupäeva õhtul kodus arvuti taga ja tipin, aga kohe lähen leboasendisse tagasi - palju parem tunne.

Veini tahaks.
Šokolaadi.
Jäätist kah.

Jälle köhin ja nuuskan.
Homme on kindlasti palju parem olla juba.

Rohkem ei tipi.

tahad olla edukas? aga ole siis!

Käisin eile seminaril. Eludisaineri kiirkursusel. Kena-noor-inimene M tegi oma esimese suurema ülesastumise. Peepvainulik - mulle meeldis, aga ma kohkusin ära - nii ameerika ma veel olla ei oska. Ei ole veel õppinud olema. Ma tahan eestimaist. Salapärast, tumedat ja kutsuvat.
Kõik, mis räägiti on ammu kuuldud-raamatutest loetud.
Tore oli see, et see aktiivne esitlus ajas mu sellest argiunest üles. Raputas, et vaata, Naine, sa ju tead seda, aga ei õpi!
Ma siis nüüd õpin. Mulle meeldib muutuda. Muudatused on positiivsed ja ma muutun muutuste läbi edukamaks ja õnnelikumaks.
Ja ma tean neid 5 sammu ka, mis on vaja, et mu elu muutuks. Nüüd ma siis pusin oma sammusid astuda. Vahel ma komistan ja kukun, aga ma lähen edasi. Ise. Loen lisaks ja arutan sõbrannaga, aga sellisele üritusele enam ei lähe. Sest lõpuks tuli ikka rahakõlin mängu - et see osa vajab sellistel üritustel veel arendamist. Delikaatsemat lähenemist. Mitte nii prauh, et seminar maksab nii palju ja raamat nii palju.

Ma olen praegu õnnelik, sest ma mõtlen, et ma olen õnnelik, ma tunnetan õnnelikuks olemist.
Ma olen edukas, sest ma tunnen edu lõhna! Ma olen niiiiiiii rahulolev, et tahaks seda tunnet kohe puudutada...

Uus ja Õnnelik Unistaja

kettkirjadest ja muust ka

Potsas mu meiboksi järjekordne kettkiri. Tavaline käitumine - lasen silmadega diagonaalis üle, ahah, kui edasi ei saada on ebaõnn ja sendin edasi. Aga nii, et mõtlen, kellele saata, igaühele ei julge ju, mõtleb - krdi L, jälle saadab spämmi.
Tegelikult mind huvitab, kust see kettkiri alguse sai? Viimane variant kubiseb grammatilistest vigadest, laused lonkavad ja jutt tervenisti ebamäärane.
Tundub,et autoriks on teismeline, kes onomakorda edastanud oma teismelistest tuttavatele, ring on täis saanud, siis saadetakse edasi juba vanematele, need omakorda oma kolleegidele ja tuttavatele. Ja edasisaatmise põhjuseks on ebausk - kui ma seda nii ei tee, siis juhtub see ja see... 4 tunni pärast!
Kui teed, siis tuleb ÕNN ja RAHA! Kamoon!
Üks täiemõistusega täiskasvanu peaks ju mõistma, et õnn ei peitu rahas. Õnn on see, et oled olemas, õnn on see, mis sa oma juuksealuses kõvakettas moodustad - tunded, emotsioonid - su mõttemustrid. Ise oled oma mõtete peremees - mõtle siis positiivselt, mõtle ilusatest asjadest, tunneta tunnet! Igal hommikul ärkan ja sirutan voodiserval istudes ning mõeldes, et oi kui vahva ja tore päev täna tuleb. Ja tulebki, hoolimata hallist vihmast ja kõdunevate lehtede lõhnast. Maailm on tore paik, kus elada. Kui valu saan, on see märk sellest, et on vaja õppida, areneda, et olen liiga kaua jäänud loorberitele puhkama. Ja kui mõtlen, et oh, see pole üldse hull, astun hoopis pea püsti edasi, siis ongi kõik hästi. Mu õppetükk. Õpin ära, teen vigade paranduse ja astun järgmise sammu. Vasakule. :) Ikka selleks, et järgmist õppetükki kogeda ja omandada.

Seega, mulle meeldivad kettkirjad täis ilusaid pilte ja häid mõtteid, aga seda raha-õnne kettkirja ma enam saada ei sooviks.

Ma olen positiivne, ma olen õnnelik!